Saame tuttavaks
Mu elukogemus on kirju ning väljakutseid on läbitud seinast seina. Siin saad minuga lähemalt tutvuda.
Sinu ees on pilt minust aga seespoolt. Seda nimetatakse Human Design -is graafiliseks kehakaardiks. See teadmine ja võimalus jääda iseendaks jõudis minuni aastaid tagasi ning see pöördumatult on muutnud minu elu.
Tutvusin päris endaga mõned aastad tagasi. Ma ei ole muutunud, ma lihtsalt õppisin ennast tundma ja armastama. Nüüd tean, mis kuulub mulle ja milles seisneb minu vastutus. See osa minust, mis pidevalt muutub ja reageerib välismaailmale, sellest sain ka aru. Sest nüüd mõistan, kus mind mõjutavad teised inimesed ning ma ei pea tegelema ega tervendama oma valu. Siin aitab kõrge teadlikkus ja strateegia.
Human Design on lihtne nagu matemaatiline arvutamine. Kui kaks korda kaks on neli, siis sa lihtsalt õpid selle selgeks ja ei küsi, miks nii on. See on absoluutne teadmine elust. Human Design on minu teadvuse seisundit pöördumatult muutnud ning see on hindamatu. Minu elutöö saab olema viia see teadmine inimesteni – Sinuni.
Üks minu eriline sõber kunagi kinnitas mulle väga lihtsa retsepti, mis aitab esineja kvaliteeti mõõta – tuleb vaadata, milles see inimene eluliselt oskuslik on. Võimalik, et ma ei oska sulle anda head nõu, kuidas olla õnnelikus abielus, sest olen oma 22 aastat kestnud abielu ära lahutanud. Aga.. ma kindlasti oskan juhendada sind iseendaks saamise kiirteeni, tehes seda kõike mitme lapse kõrvalt ning ikka särada ja püsti tõusta ka siis, kui elus pealtnäha kõik paistab läbi saavat.
Kolm kuud enne lapse sündi pannakse paika tema tõeline ja ehe mina. Hetkest, mil laps sünnib, muutub kõik – tema vanemad, kui ka lähedased hakkavad järk-järgult väetama last oma ootuste-, uskumuste-, reeglite-, raamide- ja muu taolisega. Esimese seitsme eluaasta jooksul, püüab laps meile teada anda, mida ta soovib või mis teda häirib, aga kedagi see eriti ei huvita. Mitte, et me ükskõiksed oleme, lihtsalt meid ei ole õpetatud märkama ennast ja kuulama oma keha ning unikaalsus ei sobi kollektiivi reeglitega kokku.
Me vanematena ei pruugi sellest aru saada, kuid tihtilugu ignoreerime lapse tegelikke soove ja tugevusi, asendades need enda meelepäraga ja kollektiivi reeglitega. Nii valmibki 18. eluaastaks noor indiviid, kes ei saa üldse aru, mida ta siin maailmas tegema peab ja kuidas sobituda kollektiivi.
Me vanematena ei pruugi sellest aru saada, kuid tihtilugu ignoreerime lapse tegelikke soove ja tugevusi, asendades need enda meelepäraga ja kollektiivi reeglitega. Nii valmibki 18. eluaastaks noor indiviid, kes ei saa üldse aru, mida ta siin maailmas tegema peab ja kuidas sobituda kollektiivi. Tahest tahtmata, selleks hetkeks, lapse mõistus arvab, et ta peab saama hea hariduse, uhke töökoha, rikka või ilusa abikaasa, kaks last ja hunnik lemmikasju. Kuid kogu selle arusaamise juures häirivalt tajub konflikte eelkõige iseendaga. Ta ei mõista, mis on valesti, tehes kõiki neid tegevusi, mida teised teevad, pidevalt kandes maski, ignoreerides oma tundeid ning kuulates ainult oma mõistuse häält.
Minuga juhtuski nii. Kasvatus oli range ja raamistatud, mida siiani on raske mõista. Suruti peale ootusi, mõisteti hukka, karistati, kallistati, mõnitati ja hirmutati. Sisendati, et vabaks saad siis, kui mehele lähed ja täisealine oled. Vanus kukkus 18, lendasin kodust välja ja karjusin kogu maailmale: olen kõigile kättesaadav ja nõus kõigega. Siiani mõtlen, kui hea, et ellu jäin – aga seda ma ei kartnud, ma kartsin „rihma“.
Ma sündisin väikeses Pärnu linnas eheda ja rõõmsameelsena, vene keelt kõneleva perekonda, koos venna ja õega. Ma olin siiras ja uudishimulik laps. Õuduste teekond algas koolist. Aina enam tundsin, kui paljud kannavad maski ja kui paljud panid mind uskuma, et olin vale ning ebapiisav, surudes mulle ootusi peale. Koolis käies oli kaks häirivat faktorit – ma ei uskunud Leninisse ja ma kartsin minna koju. Raske oli, sest mõlemas kohas pidid olema.
Koolis käies oli kaks häirivat faktorit – ma ei uskunud Leninisse ja ma kartsin minna koju. Raske oli, sest mõlemas kohas pidid olema.
Ei jäänud öödki vahele, kus unistasin, et juhtuks midagi, mis hävitaks selle nõiaringi. Nii juhtuski. Eesti sai vabaks ja see oli suurepärane uudis, sest nüüd ei pidanud seda nõukogudeaegset jama uskuma. Ühtlasi sain täisealiseks ja oli vaja kiirelt endale meest leida, mis samuti õnnestus. Ainult, et mulle ei meeldinud head mehed. Mul oli vaja sellist, kes oleks nagu populaarse sarja uus hooaeg, mis kestaks võimalikult kaua ja pakuks palju pinget. Abiellusin ja sain selle tubli Eesti mehega 4 last.
Nende abielu aastate jooksul tegin kõike – õppisin eesti keele selgeks, lõpetasin ülikooli majandusõiguse erialal, tegin karjääri erinevates valdkondades, alates tankla teenindajast kuni panga juhini. Rajasin kolm ettevõtet, kus viimases aitan inimestel avastada oma unikaalsust ja näidata suunda.
Kui sind minu karjäär huvitab, siis algas see 1997. aastal, kui tegin Merz Spetsial Drazee vitamiini-reklaami tuntud farmaatsia ettevõttele. Minu reklaam ulatus ajakirjadest televisioonini üle kogu maailma. Saadud raha eest sai koostööl Maie Lõhmusega, aastal 2000, loodud oma esimene ilusalong nimega Chloé (tänane Salon+), kus ise tegutsesin küünetehnikuna – jumestajana. Äri oli lootustandev, kuid tol hetkel liiga eksklusiivne ning ühiskond ei olnud valmis kallist hinda šampooni eest maksma.t
Pesuassortii brändi tutvustav video:
Minu jaoks jooksis äri rappa ning muutsin suunda, mille tulemusel asusin tööle SEB panka, kus töötasin 9 aastat, olles ametipostidel tellerist kuni investeerimise spetsialistini. Proovisin ära ka Swedbank juhtivad positsioonid nii Pärnus kui Tallinnas. Olla Swedbankis Harjumaa üksuste juht oli kindlasti väga arendav ja uhke kõlaga ametipost, kuid samal ajal tundsin igatsust Pärnu järgi ning nii sündis otsus kolida lastega tagasi oma kodulinna.
Seal väljakutseid otsides, tegin siiski jälle oma äri ja sellega sündis PesuAssortii kaubamärk. Itaaliaga seotud äri oli naiselik ja uudse kontseptsiooniga, seega kahe aastaga sai loodud mitu pesupoodi. Uhke esinduspood ja ladu Pärnu Kaubamajaka kaubanduskeskuses oli paras katsumus. Firma edenes ning sain ettepaneku avada poe Tallinnas, et kasvatada äri suuremaks, kuid elu mängis omad kaardid. Pojale diagnoositi väljaravimatu haigus ning tekkis vajadus keskenduda lapsele. Nii sai äri välismaalastele maha müüdud ning meie uueks koduks sai taas Tallinn, aga siis juba laste neuroloogia osakonnas.
Lastega kodus olles, tegin karjääri koolitusvaldkonnas. Sellest sai minu suur kirg. Töötades Pärnu Kutsehariduskeskuses ettevõtluse õppejõuna, järgnes projektijuhi pakkumine. Seejärel mahukas koolitusprojekt Nordea Eesti filiaal pangas, kus koolitasin jaepanganduse divisjoni Eestis kehtiva pensioni valdkonnas. Võtsin aktiivselt osa “Täiskasvanud Õppija Nädal” ja “Tagasi kooli” sündmustest, kus julgustasin ja juhendasin gümnasiste.
Lisaks sellele, olles rahvusvahelise organisatsiooni Ladies Circle Tallinna klubi president, toetasin ja hoidsin kätt mitmetel liikmetel – juhtides neid iseendani ja toetades neid igal sammul. Heade tulemuste tõttu tunnustati mind Aasta Circler’i tiitliga.
Tundus, nagu kõike seda oli liiga vähe ja minu 40. sünnipäeval „elusarja“ lisandus neljas laps. Samal ajal meie abielu oli jõudnud kriisi ning lisanduvad probleemid panid pöördumatult lahkumineku rattad käima. Me saime aru, et elada koos ja teha rõõmsaid pilte Facebooki jaoks on mitte midagi andev tegevus ning ühtlasi iseendale valetamine. Kohe, kui neljas laps oli sündinud, võtsime vastu otsuse, et kõik on läbi.
Töötu, üksi, abiks 12 aastane tütreke, süles 8 kuune imik ja raskelt haige poeg, asusin puslet nimega “elu” kokku panema.
Viis kuud peale lahutust jälgisin ennast kõrvalt. Tundsin, kuidas iga päevaga sain tükike endast tagasi ja nii otsustasingi puslega jätkata. Ma ei forsseerinud midagi, lihtsalt võtsin vastu kõik, mida võtta oli. Selles maailmas sa ei kiirusta, ei karju, naudid lastega ja iseendaga olemist, tegeledes oma tunnete- ja mõtetega, mis igapäevaselt pinnale tulevad.
Olen täna õnnelik, teadlik, terve, tugev, lastele ja tuttavatele eeskujuks ning elu poolt hoitud. Mind ümbritseb ehe, spirituaalne ja maagiline idüll, ma usaldan oma intuitsiooni, teen koostööd oma peaga ja endiselt avastan ning ahhetan, kui palju tegureid minus hoiul oli ja on.
Tõde, mida enda kohta teada saad vajab tuumajulgust. Kõigil meil on võimalus. Lihtsalt eesmärgi püstitus peab algama iseendast ja kui „mina-fassaad“ on ehe ja tugev, saab manifesteerida materiaalseid asju.
Olge terved, usaldage elu ja austage oma kordumatut transpordivahendit nimega keha.
